Ühel ilusal hommikul jalutas Vastseliina Linnuses ringi nukker linnusevaim. Juba mitmeid päevi polnud linnuses näha olnud ühtegi turisti. Mõtteid mõlgutades ja linnusetornist alla vaadates kuulis ta järsku lastehääli. „Lõpuks ometi“ ohkas vaim kergendatult ja libises hääletult linnusetornist alla uudistama lastegruppi. Lõbusa lastekarjaga kaasa liikudes kuulis linnusevaim korraga tuttavat kohanime- Vastseliina Turu tänav. Äratundmisrõõm vedas linnusevaimu naeratuse kõrvuni. Hääletult sättis ta ennast koos lastega bussi ning ootusärevil alustas ta reisi tuttavate kohtade poole. Kohale saabudes oli linnusevaimu imestus suur, sest kamp väsinuid kuid õnnelikke jõmpsikaid ei jõudnudki Vastseliina kaupmeeste turule vaid suurde uhkesse vastremonditud lasteaeda, mis oli ehitatud just vana laadaplatsi peale. Mitmeid päevi liikus uudishimulik linnusevaim majas ringi, uudistades laste ja lasteaias töötavate suurte inimeste tegemisi ja toimetamisi. See mida ta nägi, rõõmustas teda väga. Vana maja helises laste naerust ja kilgetest, päevad olid täis rõõmu ja lusti ning ka tõsist tööd. See rõõmus askeldamine meenutas talle seda aega, kui Vastseliina linnuses veel elu kees. Kuid linnusevaim teadis, et ta peab tagasi koju minema. Ühel õhtul, peale laste ja töötajate kojuminekut, jättis linnusevaim majaga hüvasti. Hääletul libises ta mööda maja ringi ja peatus mõtlikult iga ruumi juures, meenutades päevade jooksul nähtut. Ruumi juures, kus linnusevaim nägi maja kõige tillemaid, meenutas ta sooja südamega neid pisikesi lapsi kes nagu tibud rõõmsalt ümber südamlike õpetajaid sebisid. Ja käega üle ukse libistades ilmus uksele nagu võluväel TIBUTARE. Uuest mõttest haaratuna liikus linnusevaim juba järgmise rühma ukse juurde. Meenutades selles rühmas olnud sõbralikke ja mänguhimulisi põngerjaid, kes nagu kaisukarud armastasid vahel oma õpetajate süles istuda, ilmus uksele JÕMMIKUTE KODA. Rühma uksele, kus linnusevaim nägi askeldamas uudishimulikke ja tragisid poisse ja tüdrukuid, ilmus käeviibutuse järel NAKSIKUTE KAMBER. Kõige suuremate laste ja nende tublide õpetajate tegemisi ja toimetamisi meenutades tuli linnusevaimule meelde, et need lapsed lähevad ju varsti kooli. Ja nagu võluväel ilmus nendegi uksele PÄÄSUPESA. Ruum, kus laua taga töötas naljaka ametinimetusega Direktor, sai uksele hoopis uhkema nime- MAJAEMAND. Toale, mille omanik kogu aeg ringi askeldas, ilmus nimi MAJAPROUA ja ruumi uksele, kus lapsed koos õpetajaga imelikke nägusid ja hääli tegid, ilmus KEELEPESA. Järjest ilmusid igale uksele uued nimed- MEISTRIKODA, TOIDUTARE , VARAKAMBER, RÕÕMUTARE.

Lõpuks jäi hea linnusevaim rahule. Olles päevade jooksul näinud palju rõõmustavat, oli ka tema andnud oma panuse sellele ilusale majale ja tema tublidele asukatele. Nüüd võis ta lahkuda. Vaadates viimast korda maja poole haihtus linnusevaim öösse.

Legendi kirjutasid õpetajad Anu Säre ja Külli Lukk.